esmaspäev, 2. november 2009
KODUS!!!!!!!!!!!
Esimest korda tuli härdus peale siis, kui nägin maandudes lennukist eestikeelset silti Piirivalve Gordon.... või midagi sellist.
Ikkagi eesti keeles!
Sain oma kompsud kätte ja asusin väljuma, kui nägin Rahelit.
Rahel tuli mulle keset ööd lennujaama vastu, jeeeeeeeeeeeeeeeeee!
Jõudsin koju ja Margus, kes oli üles ärganud aitas mul ühe eriti raske kohvri üles viiendale korrusele tassida.
Jälle jeeeeeee!
Siis tahtsin arvutit tööle panna ja otsisin 10 minutit, et kuskohas see internetikaabel on.
Lõpuks tuli mul meelde, et kaablit polegi sest et meil on korteris wifi... Täitsa loll
Monday, 2 November 2009
Neljapäev, 29.oktoober
Terve see aeg siin türgis pole ma eriti und näinud, sest une tingimused olid kehvad.
Täna siis lõpuks nägin unes, et oleme Nelega lennujaamas eelviimasel departurel ja miskipärast on meil kästud asjad kaasa võtta. Inimesed tulevad, seisavad sabas ja teevad check-inni. Ma lähen korraks eemale ja kui ma tagasi tulen, siis keksib mulle vastu Eduard.
MIDA SINA SIIN ANTALYAS TEED?
Ma tulin sulle vastu, ütleb Eduard.
Saan aru, et ta on kuidagi siia lennanud, et koos minuga tagasi lennata – ning et ma saan kohe – eelviimase departurega ära lennata. Mul tuli äärepealt pisar unes silma, nii õnnelik olin. Jõudsin veel mõtelda, et kui päev varem lennuki peale saan, siis ehk ei pea ka jumpseadil istuma.....
Jõuan oma pagasi juurde ja vaatan, et seda on kuidagi vähe ja siis saan aru, et olen koti koos läpakaga Kemerisse jätnud ja mõlemat kuidagi ei jõua – arvutikotile järele ja õigeks ajaks lennuki peale....
See oli nii õudne mõte, et sain aru, et see on uni ja ärkasin ruttu üles.
Aga pärast ütles üks tuttav, et kui näed unes last, siis see on ingel.
Terve see aeg siin türgis pole ma eriti und näinud, sest une tingimused olid kehvad.
Täna siis lõpuks nägin unes, et oleme Nelega lennujaamas eelviimasel departurel ja miskipärast on meil kästud asjad kaasa võtta. Inimesed tulevad, seisavad sabas ja teevad check-inni. Ma lähen korraks eemale ja kui ma tagasi tulen, siis keksib mulle vastu Eduard.
MIDA SINA SIIN ANTALYAS TEED?
Ma tulin sulle vastu, ütleb Eduard.
Saan aru, et ta on kuidagi siia lennanud, et koos minuga tagasi lennata – ning et ma saan kohe – eelviimase departurega ära lennata. Mul tuli äärepealt pisar unes silma, nii õnnelik olin. Jõudsin veel mõtelda, et kui päev varem lennuki peale saan, siis ehk ei pea ka jumpseadil istuma.....
Jõuan oma pagasi juurde ja vaatan, et seda on kuidagi vähe ja siis saan aru, et olen koti koos läpakaga Kemerisse jätnud ja mõlemat kuidagi ei jõua – arvutikotile järele ja õigeks ajaks lennuki peale....
See oli nii õudne mõte, et sain aru, et see on uni ja ärkasin ruttu üles.
Aga pärast ütles üks tuttav, et kui näed unes last, siis see on ingel.
Wednesday, 28 October 2009
Nüüd hakkab käest ära libisema.
Linnas käies olen hakanud tihtipeale kuulma, et räägitakse eesti keeles – kuid ikka osutub see mingiks muuks keeleks. Aga nii tahaks juba kõrvallauas eesti keelt kuulda.
Nädal aega enne lõppu ei huvita enam miski. Tulemas on viimased arrivalid – võiks ju natuke uurida, et mis Türgis ka uut on juhtunud.... aga ei huvita.
Korterinaaber Gela, kes on Türgis olnud juba 10 aastat, neist esimesed 6 aastat järjest, ilma Gruusias kodus käimata, kirjeldab seda seisundit nii: kui istud vangis, siis istud seal rahulikult ja tead, et välja ei saa. Kui oled siin, siis saad küll ära minna – aga ikka ei saa ära minna.
Oktoobri lõpuks on inimesi vähemaks jäänud, nii et tekivad mõned vabad päevad, millega ei oska midagi peale hakata. Tahtsid puhkust? Nüüd puhka, raisk.....
Kojuminek hakkab lähenema, süütunne tuleb tagasi. Kas see ikka oli õige, et ma siia tulin? Ehk oleks minust kodumaal samal ajal rohkem kasu olnud?
Nagu ütles mu vanaema Meeta, kui ma kord Karpaatidesse reisile sõitsin – mis sa sinna Karpaatidesse sõidad, tule parem maale hainale....
Linnas käies olen hakanud tihtipeale kuulma, et räägitakse eesti keeles – kuid ikka osutub see mingiks muuks keeleks. Aga nii tahaks juba kõrvallauas eesti keelt kuulda.
Nädal aega enne lõppu ei huvita enam miski. Tulemas on viimased arrivalid – võiks ju natuke uurida, et mis Türgis ka uut on juhtunud.... aga ei huvita.
Korterinaaber Gela, kes on Türgis olnud juba 10 aastat, neist esimesed 6 aastat järjest, ilma Gruusias kodus käimata, kirjeldab seda seisundit nii: kui istud vangis, siis istud seal rahulikult ja tead, et välja ei saa. Kui oled siin, siis saad küll ära minna – aga ikka ei saa ära minna.
Oktoobri lõpuks on inimesi vähemaks jäänud, nii et tekivad mõned vabad päevad, millega ei oska midagi peale hakata. Tahtsid puhkust? Nüüd puhka, raisk.....
Kojuminek hakkab lähenema, süütunne tuleb tagasi. Kas see ikka oli õige, et ma siia tulin? Ehk oleks minust kodumaal samal ajal rohkem kasu olnud?
Nagu ütles mu vanaema Meeta, kui ma kord Karpaatidesse reisile sõitsin – mis sa sinna Karpaatidesse sõidad, tule parem maale hainale....
Thursday, 15 October 2009
Türgis on tore.
Ilm ja inimesed on päikeselised.
Maa, loodus, mäed – kõik on väga ilus. Inimesed näevad välja nagu Vahemere-äärsed inimesed ikka – ainult et räägivad miskipärast mingit koledat, arusaamatut ja vale keelt täiesti koleda ja vale hääletooniga.
Miks nad ei räägi ilusasti hispaania, prantsuse või kasvõi itaalia keelt nagu normaalsed inimesed – aru ma ei taipa.....
Näiteks - üks igas keeles populaarne ja vajalik sõna „ahah“ kõlab türgi keeles umbes nagu (palun esitage langeva hääletooniga) „hõõõ“ või siis „häää“ vaheline häälitsus ning seda on tõesti jube kuulata.
Et ma türgi keelt selle aja jooksul ära ei õppinud, oli muidugi paha lugu.
Samas aitab keelebarjäär ära hoida häda ja õnnetust – sest kui ei räägi, siis ei satu ka sekeldustesse.
Niipea kui saad kellegagi jutu peale, on kohe oht õhus. Õnneks kalduvad türklased oma küsimusi sõnastama nii, et neile on lihtne vastata – juba mitmel korral olen öelnud kohalikele, et mul pole üldse telefoni, kui mul on parajasti kotis kaasas kolm telefoni.
Inimene õpib ju vigadest ja eitav vastus seda tüüpi küsimustele on siinkandis ainus turvaline vastus.
Eitamise olen ma niisiis siiski mingil määral ära õppinud. Kui viimane kord Antalyasse hääletasin ja autos keelebarjäärist hoolimata linna jõudes aru sain, et mulle pakutakse kohe nüüd ja praegu seltskonda, hotelli, süüa ja seksi, siis vastasin üsna veenvalt „yok, yok, yok, yok, hair, yok“ ja maabusin õnnelikult Atatürgi pargi väravas, et minna filmifestivalile, nagu olin plaaninud.
Filmifestivalil huvitasid mind eelkõige siinsed dokfilmid.
Oli dokfilm mustlaste elust Istanbulis – kuidas nende endise asumi aladele ehitatakse uusi maju ja seetõttu pakutakse neile uusi kortereid uue linnaosa uutes majades – aga nad pole rahul, sest uues elukohas pole infrastruktuur välja kujunenud ning nende meelest toimub justkui linnagenotsiid, mis hävitab nende kultuuri.
Selles filmis kerkis väga selgesti esile küsimus, misasi on kultuur ja mis on elulaad – ja kuidas neid on hõlbus segamini ajada.
Oli film Türgis ja ümberkaudsetes maades – Iraagis, Armeenias, Gruusias ja mujal - elavast rahvakillust, keda kutsutakse Ezidine. Selle hõimu külad on tühjaks jäänud, noored on enamasti Saksamaale läinud ja viimastel aegadel on paljude matuste vahelduseks toimunud vaid ühed pulmad.
Oli film linnahäältest, kus peale tänavatel esinevate muusikute pandi tähele, kuidas teevad häält näiteks kaubitsejad, kelle kraami koduperenaised korvidega kõrgemate korruste korteritesse sikutavad ja kuidas tänaval, kuhu on koondunud vasesepad, moodustub vaske taguvate haamrite mürast terve orkester, rääkimata tavalise türgi turu häältest. Pulmi peetakse tänaval, matused toimuvad tänaval, Istanbulis käib ühel tänaval mees, kes retsiteerib armastatud luuletusi ja kõrvalkvartalis on miiting, kus hüütakse loosungeid. Selline muusika.
Oli film silikoosist – haigusest, mida saadakse teksapükste kuluvaks kulutamise tulemusena – kohalikus vabrikus on selle tehnoloogia juures kasutatavatest ainetest õhus pidev mürgine tolm, mis sööb kopsusid ning lõpuks tapab.
Oli film sellest, kuidas 1980 – 1984 koheldi Djarbakiri vastehitatud vanglas Kurdi vastupanuliikumise tegelasi – mehi ja naisi. See oli päris jube film, kasvatas minu austust kurdide vastu ja tõestas muuhulgas veelkord veenvalt et inimese loomuses ei ole olemas sellist asja nagu progress.
’’’’’’’’’’’’’’’
Õhtul istusin rõdul koos uute korterikaaslaste Zibraili ja Gealaga – esimene neist on rahvuselt tshetsheen ja teine Gruusiast pärit aserbaidzaan ja kuulasin loengut usust, uskmatusest ja elust pärast surma.
Mõlemad on moslemid ning nende teooria kohaselt võib inimene selles elus küll palvetada, kuid patte andeks anda saab siiski vaid jumal – mitte teine inimene.
Parematele tüüpidele antakse mõnikord teine võimalus – nimelt olla üks eriti tähtis isik ühe palvuse ajal, mis juhtus olema päikeseloojangul – lahingus vapralt võidelnud ning polnud saanud aega palvetada. Lahing olla võidetud just pärast päikeseloojangut ning siis olevat jumal oma suures halastuses lasknud päikesel korra tagasi taevasse tõusta ja siis uuesti looja minna, et see tähtis mees saaks ikka päikeseloojangu ajal korralikult palvetada.
Pattude teema kerkib teravalt päevakorrale alles pärast surma, kus inimesel on võimalus sattuda kas paradiisi või põrgusse – vahepealseid variante pole. Nii paradiisil kui põrgul on 7 taset ning kummassegi pääsemise otsustab see, kas inimene suudab juuksekarvast peenemal köiel kuristiku ületada. Kui patte on palju, siis teevad need kuristiku ületamise raskeks ja inimene kukub põrgusse, kus ta peab põlema igavesti. Põleb ära, muutub tuhaks ja saab uueks, et jälle ära põlema hakata – ja nii igavesti.
Paradiisis on kõik inimesed 33 aastased, mehed on mehed – ja ühetaoliselt riides ning naised on edasi naised ja teistmoodi ühetaoliselt riides.
Korra olla Muhamed Jumalaga rääkinud ja Jumal olla talle pakkunud, et täidab ühe tema soovi. Muhamed olla soovinud, et tema rahvas saaks patud andeks. Selle peale olla Jumal veel 77 000 korda küsinud, mis on tema üks ja ainus soov – ja Muhamed olla iga kord samamoodi vastanud – et tema rahvas saaks patud andeks.
Lõppu päris täpselt ei mäleta – kas rahvas sai patud andeks või ei saanud – küll aga olla Muhamedi rahval sellest ajast saadik nii elu kui ka suremine kõvasti kergemaks läinud.
Õpin iga päevaga.....
Ilm ja inimesed on päikeselised.
Maa, loodus, mäed – kõik on väga ilus. Inimesed näevad välja nagu Vahemere-äärsed inimesed ikka – ainult et räägivad miskipärast mingit koledat, arusaamatut ja vale keelt täiesti koleda ja vale hääletooniga.
Miks nad ei räägi ilusasti hispaania, prantsuse või kasvõi itaalia keelt nagu normaalsed inimesed – aru ma ei taipa.....
Näiteks - üks igas keeles populaarne ja vajalik sõna „ahah“ kõlab türgi keeles umbes nagu (palun esitage langeva hääletooniga) „hõõõ“ või siis „häää“ vaheline häälitsus ning seda on tõesti jube kuulata.
Et ma türgi keelt selle aja jooksul ära ei õppinud, oli muidugi paha lugu.
Samas aitab keelebarjäär ära hoida häda ja õnnetust – sest kui ei räägi, siis ei satu ka sekeldustesse.
Niipea kui saad kellegagi jutu peale, on kohe oht õhus. Õnneks kalduvad türklased oma küsimusi sõnastama nii, et neile on lihtne vastata – juba mitmel korral olen öelnud kohalikele, et mul pole üldse telefoni, kui mul on parajasti kotis kaasas kolm telefoni.
Inimene õpib ju vigadest ja eitav vastus seda tüüpi küsimustele on siinkandis ainus turvaline vastus.
Eitamise olen ma niisiis siiski mingil määral ära õppinud. Kui viimane kord Antalyasse hääletasin ja autos keelebarjäärist hoolimata linna jõudes aru sain, et mulle pakutakse kohe nüüd ja praegu seltskonda, hotelli, süüa ja seksi, siis vastasin üsna veenvalt „yok, yok, yok, yok, hair, yok“ ja maabusin õnnelikult Atatürgi pargi väravas, et minna filmifestivalile, nagu olin plaaninud.
Filmifestivalil huvitasid mind eelkõige siinsed dokfilmid.
Oli dokfilm mustlaste elust Istanbulis – kuidas nende endise asumi aladele ehitatakse uusi maju ja seetõttu pakutakse neile uusi kortereid uue linnaosa uutes majades – aga nad pole rahul, sest uues elukohas pole infrastruktuur välja kujunenud ning nende meelest toimub justkui linnagenotsiid, mis hävitab nende kultuuri.
Selles filmis kerkis väga selgesti esile küsimus, misasi on kultuur ja mis on elulaad – ja kuidas neid on hõlbus segamini ajada.
Oli film Türgis ja ümberkaudsetes maades – Iraagis, Armeenias, Gruusias ja mujal - elavast rahvakillust, keda kutsutakse Ezidine. Selle hõimu külad on tühjaks jäänud, noored on enamasti Saksamaale läinud ja viimastel aegadel on paljude matuste vahelduseks toimunud vaid ühed pulmad.
Oli film linnahäältest, kus peale tänavatel esinevate muusikute pandi tähele, kuidas teevad häält näiteks kaubitsejad, kelle kraami koduperenaised korvidega kõrgemate korruste korteritesse sikutavad ja kuidas tänaval, kuhu on koondunud vasesepad, moodustub vaske taguvate haamrite mürast terve orkester, rääkimata tavalise türgi turu häältest. Pulmi peetakse tänaval, matused toimuvad tänaval, Istanbulis käib ühel tänaval mees, kes retsiteerib armastatud luuletusi ja kõrvalkvartalis on miiting, kus hüütakse loosungeid. Selline muusika.
Oli film silikoosist – haigusest, mida saadakse teksapükste kuluvaks kulutamise tulemusena – kohalikus vabrikus on selle tehnoloogia juures kasutatavatest ainetest õhus pidev mürgine tolm, mis sööb kopsusid ning lõpuks tapab.
Oli film sellest, kuidas 1980 – 1984 koheldi Djarbakiri vastehitatud vanglas Kurdi vastupanuliikumise tegelasi – mehi ja naisi. See oli päris jube film, kasvatas minu austust kurdide vastu ja tõestas muuhulgas veelkord veenvalt et inimese loomuses ei ole olemas sellist asja nagu progress.
’’’’’’’’’’’’’’’
Õhtul istusin rõdul koos uute korterikaaslaste Zibraili ja Gealaga – esimene neist on rahvuselt tshetsheen ja teine Gruusiast pärit aserbaidzaan ja kuulasin loengut usust, uskmatusest ja elust pärast surma.
Mõlemad on moslemid ning nende teooria kohaselt võib inimene selles elus küll palvetada, kuid patte andeks anda saab siiski vaid jumal – mitte teine inimene.
Parematele tüüpidele antakse mõnikord teine võimalus – nimelt olla üks eriti tähtis isik ühe palvuse ajal, mis juhtus olema päikeseloojangul – lahingus vapralt võidelnud ning polnud saanud aega palvetada. Lahing olla võidetud just pärast päikeseloojangut ning siis olevat jumal oma suures halastuses lasknud päikesel korra tagasi taevasse tõusta ja siis uuesti looja minna, et see tähtis mees saaks ikka päikeseloojangu ajal korralikult palvetada.
Pattude teema kerkib teravalt päevakorrale alles pärast surma, kus inimesel on võimalus sattuda kas paradiisi või põrgusse – vahepealseid variante pole. Nii paradiisil kui põrgul on 7 taset ning kummassegi pääsemise otsustab see, kas inimene suudab juuksekarvast peenemal köiel kuristiku ületada. Kui patte on palju, siis teevad need kuristiku ületamise raskeks ja inimene kukub põrgusse, kus ta peab põlema igavesti. Põleb ära, muutub tuhaks ja saab uueks, et jälle ära põlema hakata – ja nii igavesti.
Paradiisis on kõik inimesed 33 aastased, mehed on mehed – ja ühetaoliselt riides ning naised on edasi naised ja teistmoodi ühetaoliselt riides.
Korra olla Muhamed Jumalaga rääkinud ja Jumal olla talle pakkunud, et täidab ühe tema soovi. Muhamed olla soovinud, et tema rahvas saaks patud andeks. Selle peale olla Jumal veel 77 000 korda küsinud, mis on tema üks ja ainus soov – ja Muhamed olla iga kord samamoodi vastanud – et tema rahvas saaks patud andeks.
Lõppu päris täpselt ei mäleta – kas rahvas sai patud andeks või ei saanud – küll aga olla Muhamedi rahval sellest ajast saadik nii elu kui ka suremine kõvasti kergemaks läinud.
Õpin iga päevaga.....
Monday, 12 October 2009
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Nüüd läks huvitavaks.
Antalyas algas filmifestival „Kuldne Apelsin“ ja kõik kuulsad türgi inimesed – aga võib olla isegi Michael Moore - on siia kogunenud.
Filmifestivali peetakse Atatürgi pargis, kus on Atatürgi kultuurikeskus kahe kinosaaliga. Filme näidatakse ka üle linna teistes kinosaalides, kuid Atatürgi pargis asuv püramiid on justkui peastaap – ning loomulikult on selle ümbrusse tekkinud turg – sest inimene peab toimuvast saama täie rahulduse – ja pole ju kindel, kas türgis kultuurist täit rahuldust ikka saab.
Käisin vaatamas Türgi 60nendate aastate filmi.
Kõigile festivali türgikeelsetele filmidele lubati inglisekeelseid subtiitreid – ja ennäe, kui filma algas, siis selgus, et sellel on täitsa olemas prantsusekeelsed subtiitrid.
Filmi heli on keeratud punasega põhja, nii et toppisin omale salvrätid kõrva ja asusin kunsti nautima.
Lühikokkuvõte taiesest on järgmine: peategelane (kes näeb välja nagu türgi Paul Newman -miimika mõttes - lõuapartii oli tal märksa lihaselisem) läheb sõpradega klubisse (Klöb), kohtab seal kaunitari (kes näeb välja nagu türgi Brigitte Bardot) ja nad armuvad. Ilmub tüdruku eelmine omanik, keda peategelane pussitab, seejärel kohvikus rakit joob ning siis vanglasse saadetakse. Tüdruk ootab teda kenasti kodus istudes kuni viimase vanglapäevani, kuid sel päeval, kui mees vanglast välja tuleb, läheb tüdruk uuesti demonstratiivselt ööklubisse. Mees leiab tüdruku klubist, pussitab teda, joob seejärel kohvikus rakit ja läheb seejärel tagasi oma poodi tööle, kus tal on tegelikult naine ja kaks last.
Südantlõhestav vaatepilt, kõik - eelkõige naispeategelane, nutavad.
Mis ma siis targemaks sain?
Et türklased joovad rakit igal võimalikul juhul ja pudelite kaupa.
Et 60nendatel türgi naised ei kandnud rätti türgi kombel ja üldse olid moes miniseelikud.
Ning et filmi muusikaline taust ütles palju enam ja palju aegsamini kui sõnad, siis polnud subtiitreid eriti üldsegi vaja.
Täna lähen dokfilme vaatama.
Nüüd läks huvitavaks.
Antalyas algas filmifestival „Kuldne Apelsin“ ja kõik kuulsad türgi inimesed – aga võib olla isegi Michael Moore - on siia kogunenud.
Filmifestivali peetakse Atatürgi pargis, kus on Atatürgi kultuurikeskus kahe kinosaaliga. Filme näidatakse ka üle linna teistes kinosaalides, kuid Atatürgi pargis asuv püramiid on justkui peastaap – ning loomulikult on selle ümbrusse tekkinud turg – sest inimene peab toimuvast saama täie rahulduse – ja pole ju kindel, kas türgis kultuurist täit rahuldust ikka saab.
Käisin vaatamas Türgi 60nendate aastate filmi.
Kõigile festivali türgikeelsetele filmidele lubati inglisekeelseid subtiitreid – ja ennäe, kui filma algas, siis selgus, et sellel on täitsa olemas prantsusekeelsed subtiitrid.
Filmi heli on keeratud punasega põhja, nii et toppisin omale salvrätid kõrva ja asusin kunsti nautima.
Lühikokkuvõte taiesest on järgmine: peategelane (kes näeb välja nagu türgi Paul Newman -miimika mõttes - lõuapartii oli tal märksa lihaselisem) läheb sõpradega klubisse (Klöb), kohtab seal kaunitari (kes näeb välja nagu türgi Brigitte Bardot) ja nad armuvad. Ilmub tüdruku eelmine omanik, keda peategelane pussitab, seejärel kohvikus rakit joob ning siis vanglasse saadetakse. Tüdruk ootab teda kenasti kodus istudes kuni viimase vanglapäevani, kuid sel päeval, kui mees vanglast välja tuleb, läheb tüdruk uuesti demonstratiivselt ööklubisse. Mees leiab tüdruku klubist, pussitab teda, joob seejärel kohvikus rakit ja läheb seejärel tagasi oma poodi tööle, kus tal on tegelikult naine ja kaks last.
Südantlõhestav vaatepilt, kõik - eelkõige naispeategelane, nutavad.
Mis ma siis targemaks sain?
Et türklased joovad rakit igal võimalikul juhul ja pudelite kaupa.
Et 60nendatel türgi naised ei kandnud rätti türgi kombel ja üldse olid moes miniseelikud.
Ning et filmi muusikaline taust ütles palju enam ja palju aegsamini kui sõnad, siis polnud subtiitreid eriti üldsegi vaja.
Täna lähen dokfilme vaatama.
Saturday, 3 October 2009
laupäev, 3. oktoober 2009
Otsitakse vaikset naist.
Sõitsin täna transfeerilt tagasi koos bussijuhiga, kes üsna algelist vene keelt tönkab; kõigepealt tuli juttu sellest, kui kaua kellelgi hooaeg veel kestab, siis sellest millised inimesed siinses firmas töötavad ja lõpuks sellest, et bussijuht ei leia omale naist. Tal on kõik olemas – maja, auto, sissetulek – ainult naist ei ole. Muidu ju veel leiaks, kuid päris kindlasti ei taha ta abielluda türklase või sakslasega – kõik teised rahvused – kaasa arvatud venelased, tatrlased ja kasahhid – on teretulnud.
Õieti on see juba üsna mitmendat korda, kui ma türgi naiste kohta kuulen, et neid naiseks ei taheta. Ja põhjenduseks tuuakse, et nad on räpased, laisad ja lobisemishimulised.
Pakkusin täna siis bussijuhile, et meil on vene tüdruk Nastja veel vaba ja vallaline – aga tema kohta ütles bussijuht samuti, et Nastja lobiseb liiga palju.
Kui vait peab naine olema, et oleks paras?
Otsitakse vaikset naist.
Sõitsin täna transfeerilt tagasi koos bussijuhiga, kes üsna algelist vene keelt tönkab; kõigepealt tuli juttu sellest, kui kaua kellelgi hooaeg veel kestab, siis sellest millised inimesed siinses firmas töötavad ja lõpuks sellest, et bussijuht ei leia omale naist. Tal on kõik olemas – maja, auto, sissetulek – ainult naist ei ole. Muidu ju veel leiaks, kuid päris kindlasti ei taha ta abielluda türklase või sakslasega – kõik teised rahvused – kaasa arvatud venelased, tatrlased ja kasahhid – on teretulnud.
Õieti on see juba üsna mitmendat korda, kui ma türgi naiste kohta kuulen, et neid naiseks ei taheta. Ja põhjenduseks tuuakse, et nad on räpased, laisad ja lobisemishimulised.
Pakkusin täna siis bussijuhile, et meil on vene tüdruk Nastja veel vaba ja vallaline – aga tema kohta ütles bussijuht samuti, et Nastja lobiseb liiga palju.
Kui vait peab naine olema, et oleks paras?
Friday, 2 October 2009
neljapäev, 1. oktoober 2009
Täna tundsin tänaval käies esimest korda, et kui ma kohe päikese käest varju ei saa, siis mul hakkab halb.
Viimasel ajal on hakanud eriti närvidele käima veel mõned kohalikud kombed.
Näiteks kui sisened mõnda poodi, siis tervituse järel asub sinu järel käima teenindaja. Mõned üritavad kohe ka kaupa pakkuda, kuid enamasti käivad nad su järel rahulikult ja vaikselt. Ainuke probleem on see, et tihti käivad nad sinust täpselt ühe sammu võrra tagapool ja kui siis ootamatult peatuda, on kerge otsajooksmise oht.
Seega olen teada saanud, et minu isikliku ruumi mõõtmed on suuremad kui 40 või ka 50 sentimeetrit, sest alati, kui keegi mul sel kombel kannul käib, hakkab mul paha ja ma tahaks järelkäijale halvasti ütelda või esimesel võimalusel kauplusest väljuda.
Tänavaliikluses on türklastele täiesti tundmatu sõna „pikivahe“. Valdav sõidustiil on „pidur-gaas, pidur-gaas, pidur-gaas, gaaspidur....õõõõõp“. Seda stiili arvestades on liiklusõnnetusi näha ülivähe, kõige rohkem probleeme tekib tavaliselt vihmaste ilmadega, kui teed muutuvad libedaks.
Ja seisad teeristil nagu ullike ja mõtled – kas minna Ankarasse, Burduri või Otogari.....
Täna tundsin tänaval käies esimest korda, et kui ma kohe päikese käest varju ei saa, siis mul hakkab halb.
Viimasel ajal on hakanud eriti närvidele käima veel mõned kohalikud kombed.
Näiteks kui sisened mõnda poodi, siis tervituse järel asub sinu järel käima teenindaja. Mõned üritavad kohe ka kaupa pakkuda, kuid enamasti käivad nad su järel rahulikult ja vaikselt. Ainuke probleem on see, et tihti käivad nad sinust täpselt ühe sammu võrra tagapool ja kui siis ootamatult peatuda, on kerge otsajooksmise oht.
Seega olen teada saanud, et minu isikliku ruumi mõõtmed on suuremad kui 40 või ka 50 sentimeetrit, sest alati, kui keegi mul sel kombel kannul käib, hakkab mul paha ja ma tahaks järelkäijale halvasti ütelda või esimesel võimalusel kauplusest väljuda.
Tänavaliikluses on türklastele täiesti tundmatu sõna „pikivahe“. Valdav sõidustiil on „pidur-gaas, pidur-gaas, pidur-gaas, gaaspidur....õõõõõp“. Seda stiili arvestades on liiklusõnnetusi näha ülivähe, kõige rohkem probleeme tekib tavaliselt vihmaste ilmadega, kui teed muutuvad libedaks.
Ja seisad teeristil nagu ullike ja mõtled – kas minna Ankarasse, Burduri või Otogari.....
Sunday, 20 September 2009
pühapäev, 20. september 2009
Käisin vahepeal Istanbulis. Äge!
Tohutu suur linn tohutult paljude inimestega ja arvatavalt kõikide võimalustega. Tõeline maailmalinn. Tõsi, mustanahalisi on seal veel vähevõitu – aga nagu täna just ajalehest lugesin, tuleb neid järjest juurde.
Läbisin must have programmi – Topkapi palee, Hagia Sophia, Sinine Moshee, Galata Tower. Topkapi palee oli küll suur, kuid kas ikka piisav tervele haaremile? Ma igatahes ei imesta, et sultan võis seal aegajalt tunda ennast üsna ahistatuna ja seepärast võttis ette järjekordse sõjaretke, et vabamalt hingata. Varakamber oli muidugi idamaiselt rikkalik ja väga raske on otsustada, kumb varakamber on ägedam, kas Viini või Istanbuli valitsejate oma. Topkapi palee highlight on 86 karaadine teemant, mis olevat suuruselt maailma seitsmes.
Esimest korda elus sattusin linna, kus linnaliiklus toimub laevadega ja kuulus Bosporus view pole tõepoolest asjata kuulus.
Uued sõnad omandasid sisu - Sultanahmet, Eminenö, Karaköy, Galata, Kadiköy...
Käisin vaatamas Mozarti ooperit „Röövimine Serailist“, mida etendati Yildiz’i palee õuel. Etendus ise oli suhteliselt kiiruga kokku pandud – ei dekoratsioone ega erilisi kostüüme. See-eest esitati ooperit nii saksa, inglise kui ka türgi keeles, mis publikule palju nalja tegi. Ja lauljad laulsid oma partiisid kuidagi pingevabalt.
Viimasel hommikul Galata torni poole ronides astusin sisse Molly’s cafesse ja olin just küsimas omastarust arusaadavalt „bir turkish kahve lütfen“, kui perenaine mind katkestas ja ütles, et ta räägib inglise keelt, mispeale ma soovitasin tal selle info kohviku ette sildile paigutada ja tema ütles, et see on väärt mõte.
Istusin siis seal, jõin normaalset kohvi ja rääkisin perenaisega, kes osutus kanadalannaks, kes elab juba 12 aastat Türgis. Palju aastaid inglise keele õpetajana ja viimase aasta kohvikut pidades. Välismaalastel on äritegevuse loa saamine neetult raske, nii et kohvik pole siiani päriselt legaalne, sest mõned paberid on puudu.
Rääkisime ka türklastest ja türgi meestest. Molly arvates on türgi mehed küll petlikud, kuid igatahes palju rohkem mehed kui kanada mehed... ja mõned teisedki põhjamaa mehed.
Aga arvatavasti on inimeste temperament kogu Vahemere-ümbruses Euroopas üsna sarnane.
Rääkisime veel sellest, et eurooplased – peamiselt hollandlased ja sakslased on asutamas oma kolooniaid Türgi lõuna- ja läänerannikule. Koloonias räägitakse ainult euroopa keelt ja sellest, et see asub türgi pinnal, on koloonia elanikel üsna kama.
Viimasel päeval jõudsin ka Istanbuli turule – Grand Bazaar on seal tõeliselt Grand. Võlvlagedega, paljude tänavatega katusealune ala, pluss veel paljud tänavad ümberkaudu – igal pool toimub turg.
Turul nägin keskpäeval tänaval palvetavaid inimesi – pilt, mida ma Türgis polnud sinnamaani veel kohanudki. Aga hinnad olid kõrged ja kauplemisruumi piisavalt.
Täna sai Ramadaan läbi ja algasid kolmepäevased pidustused – Seker Bayram.
Iyi Bayramlar!
Käisin vahepeal Istanbulis. Äge!
Tohutu suur linn tohutult paljude inimestega ja arvatavalt kõikide võimalustega. Tõeline maailmalinn. Tõsi, mustanahalisi on seal veel vähevõitu – aga nagu täna just ajalehest lugesin, tuleb neid järjest juurde.
Läbisin must have programmi – Topkapi palee, Hagia Sophia, Sinine Moshee, Galata Tower. Topkapi palee oli küll suur, kuid kas ikka piisav tervele haaremile? Ma igatahes ei imesta, et sultan võis seal aegajalt tunda ennast üsna ahistatuna ja seepärast võttis ette järjekordse sõjaretke, et vabamalt hingata. Varakamber oli muidugi idamaiselt rikkalik ja väga raske on otsustada, kumb varakamber on ägedam, kas Viini või Istanbuli valitsejate oma. Topkapi palee highlight on 86 karaadine teemant, mis olevat suuruselt maailma seitsmes.
Esimest korda elus sattusin linna, kus linnaliiklus toimub laevadega ja kuulus Bosporus view pole tõepoolest asjata kuulus.
Uued sõnad omandasid sisu - Sultanahmet, Eminenö, Karaköy, Galata, Kadiköy...
Käisin vaatamas Mozarti ooperit „Röövimine Serailist“, mida etendati Yildiz’i palee õuel. Etendus ise oli suhteliselt kiiruga kokku pandud – ei dekoratsioone ega erilisi kostüüme. See-eest esitati ooperit nii saksa, inglise kui ka türgi keeles, mis publikule palju nalja tegi. Ja lauljad laulsid oma partiisid kuidagi pingevabalt.
Viimasel hommikul Galata torni poole ronides astusin sisse Molly’s cafesse ja olin just küsimas omastarust arusaadavalt „bir turkish kahve lütfen“, kui perenaine mind katkestas ja ütles, et ta räägib inglise keelt, mispeale ma soovitasin tal selle info kohviku ette sildile paigutada ja tema ütles, et see on väärt mõte.
Istusin siis seal, jõin normaalset kohvi ja rääkisin perenaisega, kes osutus kanadalannaks, kes elab juba 12 aastat Türgis. Palju aastaid inglise keele õpetajana ja viimase aasta kohvikut pidades. Välismaalastel on äritegevuse loa saamine neetult raske, nii et kohvik pole siiani päriselt legaalne, sest mõned paberid on puudu.
Rääkisime ka türklastest ja türgi meestest. Molly arvates on türgi mehed küll petlikud, kuid igatahes palju rohkem mehed kui kanada mehed... ja mõned teisedki põhjamaa mehed.
Aga arvatavasti on inimeste temperament kogu Vahemere-ümbruses Euroopas üsna sarnane.
Rääkisime veel sellest, et eurooplased – peamiselt hollandlased ja sakslased on asutamas oma kolooniaid Türgi lõuna- ja läänerannikule. Koloonias räägitakse ainult euroopa keelt ja sellest, et see asub türgi pinnal, on koloonia elanikel üsna kama.
Viimasel päeval jõudsin ka Istanbuli turule – Grand Bazaar on seal tõeliselt Grand. Võlvlagedega, paljude tänavatega katusealune ala, pluss veel paljud tänavad ümberkaudu – igal pool toimub turg.
Turul nägin keskpäeval tänaval palvetavaid inimesi – pilt, mida ma Türgis polnud sinnamaani veel kohanudki. Aga hinnad olid kõrged ja kauplemisruumi piisavalt.
Täna sai Ramadaan läbi ja algasid kolmepäevased pidustused – Seker Bayram.
Iyi Bayramlar!
pühapäev, 13. september 2009
Millal saab karikas täis?
Karikad on paraku üsna erinevad.
Lääne ja ida inimese karikas, mehe ja naise karikas, poliitiku ja kunstiinimese karikas, minu ja naabrinaise ja naabrimehe naise karikas.
Samuti on neste, millega karikas täitub, iga inimese puhul suuresti erinev. Enamasti koosneb see karikaomaniku enese vihast, sapist ja saamatusest, millesse on eksinud ehk mõni tiba tõelisi kannatusi ja elukogemust.
Mõnel ei saagi karikas kunagi täis – ja mis selle täis karikaga ikka eriti pihta hakata – heast peast ära kooleda pole ju niisama lihtne ja show must go on anyway. Tassi siis seda täis karikat kaasa.....
See karika kujund on muidugi üsna dramaatiline. Pilt muutub hoopis leebemaks, kui ütleda lihtsalt, et isu sai otsa. Kaua sa head kraami ikka tarbid, mõnikord tahaks heeringat kah.
Millal saadakse pühakuks?
Üks minu tuttav kuulus meesterahvas kahetses Jeesust, et see pidi juutide keskele sündima – vaene poiss..... aga mõne teise mõistlikuma rahvuse keskel poleks tema kannatused arvatavasti pooltki nii karmid olnud ja kerge eluga ilmselt pühakuks ei saa.
Millal saab karikas täis?
Karikad on paraku üsna erinevad.
Lääne ja ida inimese karikas, mehe ja naise karikas, poliitiku ja kunstiinimese karikas, minu ja naabrinaise ja naabrimehe naise karikas.
Samuti on neste, millega karikas täitub, iga inimese puhul suuresti erinev. Enamasti koosneb see karikaomaniku enese vihast, sapist ja saamatusest, millesse on eksinud ehk mõni tiba tõelisi kannatusi ja elukogemust.
Mõnel ei saagi karikas kunagi täis – ja mis selle täis karikaga ikka eriti pihta hakata – heast peast ära kooleda pole ju niisama lihtne ja show must go on anyway. Tassi siis seda täis karikat kaasa.....
See karika kujund on muidugi üsna dramaatiline. Pilt muutub hoopis leebemaks, kui ütleda lihtsalt, et isu sai otsa. Kaua sa head kraami ikka tarbid, mõnikord tahaks heeringat kah.
Millal saadakse pühakuks?
Üks minu tuttav kuulus meesterahvas kahetses Jeesust, et see pidi juutide keskele sündima – vaene poiss..... aga mõne teise mõistlikuma rahvuse keskel poleks tema kannatused arvatavasti pooltki nii karmid olnud ja kerge eluga ilmselt pühakuks ei saa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
